Mulle on kogu aeg meeldinud…

… joonistada. Kuigi ma pole seda enam ammu teinud, pliiatsi võtsin viimati kätte siis, kui olime just siia kolinud, nii et oma viisteist aastat tagasi. Akvarelle pole puutunud veelgi kauem.

Aga algas see kõik lihtsalt. Olid imekaunite piltidega muinasjuturaamatud – “Lumivalgeke”, “Okasroosike”, “Väike Mukk”, “Helepunane lilleke”, “Delfiinia”… aga mitte minul, kahjuks. No ja siis oli vaja vähemalt pildid maha joonistada, et saaks nende ilu imetleda. :) Takkajärgi tundub see naljakas ja ega need nüüd teab mis kaunid saanudki, aga niimoodi, mahajoonistamisest see algas.

Ja siis olid akvarellid. Meil oli peretuttav, minu “kolmas vanaema” tädi Alli, nagu me teda kutsusime, ehe EW-aegne proua, Taadu sõjakaaslase lesk. Lapsi tal ei olnud ja nii olime meie talle omamoodi perekonna eest. Mulle meeldis jubedalt Õismäel tema juures külas käia, tal oli vanaaegne mööbel, palju Lorupi kristalli ja imekaunis, peaaegu läbipaistev elevandiluukarva, hõbedase randiga kohviserviis, millest ta meile alati kohvi pakkus. Ja siis need jutud mis kohvilaua taga räägiti, igasugu lood Käsmu suvedest, ega ma neist lapsena palju jaganud, aga jube huvitav oli, neil tundus seal alati kole lõbus olevat.

Peale kõige muu oli tädi Alli seintel palju akvarelle, millest üks mulle eriliselt meelde on jäänud. Sellel polnud kujutatud midagi erilist, lihtne majake metsa veerel keset õitsvaid roosipõõsaid, aga ma mäletan, et see meeldis mulle kohutavalt. Autori nimi oli mulle loomulikult väga tuttav – Siima Škop. Tädi Alli noorpõlvesõbranna, kellega ta endiselt läbi käis.

Tädi Alli lahkus taevastele radadele juba ammu, pea kahekümne aasta eest. Täna siis lahkus ka Siima Škop.

Selline eklektiline heietus seekord.

Ma usun…

…paljud on kokku puutunud igast nimekirjadega “Sa oled eestlane, kui…” Ma olen neid kohanud igat masti, aga seekord tahtsin puhtast masohhistlisest uudishimust teada, kas ja kui, siis mil määral eestlane ma siis ikka olen. :P Mõne päeva eest üllitas Õhtuleht jälle vastava asja ja kuna mul täna aega natuke rohkem käes on, siis millega ikka tegeleda kui mõttetustega, eksole. :)

Niisiis.

Sa tead, et oled eestlane kui sa:
1. Kasutad sõna “normaalne” kui midagi on hästi – jah.
2. Külastades välismaal elavaid sõpru võtad kaasa Kalevi šokolaadi – mitte ainult (kui üldse).
3. Oled laulupeol osalenud vähemalt korra, kas esinejana või pealtvaatajana – jah.
4. Sa tead, et saunas käimine on 80% ajaviide ja 20% pesemine – kuidas keegi, mina käin ennast seal peamiselt pesemas siiski, muliseda jõuab mujal ka, nii et ei.
5. Tunned uhkust Skype üle – noooo… uhkust mitte, aga olgu, jah.
6. Kohuke kuulub sinu menüüsse – mitte igapäevaselt, aga maitseb küll, jah.
7. Deklareerid oma makse internetis nagu kõik moodsad inimesed – jah.
8. Sa uskusid väiksena, et lätlastel on kuus varvast – ei ja ma pean sellist juttu nõmetsemiseks.
9. Oled veendunud, et Eesti on strateegiliselt väga hästi paigutatud – ei.
10. Oled vähemalt ühe suve veetnud Saaremaal, Hiiumaal või mõnel muul väiksemal saarel – kui paar nädalat Ruhnus aastal 1975 läheb arvesse, siis jah.
11. Oskad tsiteerida filme “Viimne reliikvia” ja “Siin me oleme” – jah.
12. Sa sülitad kolm korda üle vasaku õla, et kõik hästi läheks – jah.
13. Sõnad nagu “veoauto”, “täieõiguslik” või “jää-äär” on sulle kergesti hääldatavad – loogiline.
14. Sulle meeldivad julged sõnavõtud – jah.
15. Sa arvad, et pole olemas liiga palju sarkasmi – on ikka, pluss maohaavad, nii et ei, mõõdukus ennekõike.
16. Mõnikord sa jood kuuma teed sooja toidu kõrvale – ei.
17. Sa oled pettunud, et Jaan Kross ei saanud kunagi Nobeli kirjanduspreemiat – ei.
18. Pole üllatav kui inglise keelt kõnelevad inimesed peavad sinu nime vallatuks (Peep, Tiit, Andres [kõlab nagu undress]) või hipilikuks (Rein, Rain) – ei, see tundub pigem tobe.
19. Sa oled käinud Soomes – jah.
20. Sa ütled “noh” (kõlab nagu “no”) isegi inglise keeles rääkides, mis ajab inimesed väga segadusse – ei.
21. Sa tead laulude “Mutionu” ja “Rongisõit” sõnu – jah (aga kas see on eestlaseks olemise kriteerium?)
22. Sa ei arvaks kunagi, et Kreisiraadio on mõni raadiojaam – jah.
23. Sa nõustud, et naisekandmine on tõeline spordiala (vähemalt nii kaua kuni eestlased võidavad) – ei.
24. Sinu parima sõbra tüdruksõber on sinu inglise keele õpetaja tütar ja nad elavad sinu vanavanemate kõrval, kes olid sinu juhendaja kolleegid, kelle sõbraks on sinu… – seda jah, et kõik on omavahel miskitpidi tuttavad.
25. Sa arvad, et jook alla 20% pole alkohol – ei.
26. Sa vaatad termomeetrit enne õue minekut – jah.
27. Sa vaatad mõlemale poole enne tee ületamist, isegi kui see on ühesuunaline – jah, ei.
28. Sa muigad, kui inimesed küsivad sinult su rahvustoidu kohta – ei.
29. Isegi kui sa ei kuula Veljo Tormise ja Arvo Pärdi muusikat, leiad sa, et nad on headeks esindajateks meie riigile – jah (ja ma kuulan).
30. Sa paned ketšupit makaronide peale – jah.
31. Sa oled petnud oma abikaasat vähemalt kümme korda, kuid sa siiski arvad, et oled õnnelikus abielus – ei ega kavatse ka, kui nimekirja koostaja sellistega kokku puutus, siis on see tema probleem ja ärgu üldistagu.
32. Kui keegi küsib sinult “Kus asub Eesti?”, vastad sa ruttu, et Põhja-Euroopas, pisut lõunapoole Soomest – ei.
33. Sinu vanaema “käekott” on vana kilekott, mida on kasutatud mitmeid kordi – ei.
34. Sa arvad, et hapukoor sobib kõigega – ei, nt mannapudru juurde see ei sobi.
35. Kuigi mõni välismaalane võib rääkida eesti keelt kohutavate vigadega, mainid sa talle ikka, kui hea on tema eesti keel võrreldes enamiku venelastega – ei. St kiidan küll, aga venelaste keeleoskuse üle ei vingu. See on nõme, lisaks üldistamine.
36. Sa oled kandnud või näinud kedagi kandmas “karupükse” – jah.
37. Sa oled kuulnud väljendit “eestlased on aeglased” vähemalt korra – jah.
38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on – … (selge ju, et jah).
39. Sa alatihti ignoreerid soolisi sõnu teistes keeltes – jah, tuleb ette.
40. Sa ütled “kurat” iga teise sõnana – ei.
41. Sinu arvates on reede õhtul, 10 minutit enne poe sulgemist, alkoholi järgi poodi jooksmine omaette sport – ei.
42. Sa oled tõeline eestlane, kui sa oled Tallinnast, sest iga tallinlane arvab, et Tallinn ongi Eesti – ei.
43. Kui sa kuuled kedagi ütlemas: “Eestlased on nii ilusad.”, siis sa vastad ilma emotsioonideta: “Ma tean” – ei.
44. Sa oled püüdnud inimestele selgitada, et “kauboi” on sõna eesti keeles – ei, jälle üldistus.
45. Sinu arvates ei ole “terviSEKS” naljakas sõna – ei olegi, nii et jah.
46. Sa ei jaga inglaste arvamust, et sõnade “12 kuud”, “1002” ja “12 bussi” hääldused eesti keeles on naljakad või ebaviisakad – ei, sest ka see on nõme.
47. Kuigi sa pole kunagi kohanud Tootsi, Teelet ja Kiirt, tead sa täpselt, millised nad on – jah.
48. Sa muigad, kui keegi ütleb, et ta ostis BMW – ei, aga õlgu kehitan küll.
49. Sa tead, kuidas lõpeb lause: “Kui Arno isaga koolimajja jõudis…” – jah.
50. Sa arvad, et verivorst maitseb hästi (vähemalt kord aastas jõuludel) – jah, see maitseb igal ajal hästi.
51. Sa tahad, et tõde ja õigus vallutaks maailma – kes ei tahaks? See ei määra rahvust. Iseasi, kui mõeldaks raamatut, aga sellisel juhul oleks vastus eitav.
52. Sa arvad, et sini-must-valge kombinatsioon on rõõmsameelne – jah, ja ilus ka.
53. Sa tead, et armastus kolme apelsini vastu ei ole mõni veider seksmäng ning, et väljend “x 6 me” on täiesti arusaadav – jah.
54. Sinu jaoks on vägagi normaalne süüa hapuks läinud sööke, nagu hapupiim, hapukurk, hapukapsas, hapukoor jne – jah.
55. Sa arvad, et üks keel peaks koosnema vähemalt 14 käändest – ei.
56. Sa tead laulu “Põdra maja” liigutusi – jah.
57. Sinu arvates on “Õllepruulija” mitteametlik riigihümn – ei.
58. Igaühel sinu perest on pilte matustest – jah.
59. Sa oled Eesti üle nii uhke, et kui mõni välismaalane peaks ütlema eestlaste rahvaarvuks 1 miljon, siis sa parandad selle 1,3 miljoniks – ei, sest tegelikult elab siin ka teisi rahvusi, kellest see 1,3 koosneb.
60. Sa tead “Kaerajaani” liigutusi – jah.
61. Kui keegi ütleb “ühesõnaga”, siis sellele järgneb pikk seletus – jah.
62. Kui keegi mainib linna, mille populatsioon on üle miljoni, siis see tekitab sinus kerget paanikat – ei.
63. Väljend “mine lõunasse puhkama” hõlmab ka Lätit ja Leedut – ei, see hõlmab Lõuna-Eestit.
64. On möödunud aastaid ilma, et oleksid näinud oma paberkandjal isikutunnistust(passi) või paberil bussipiletit – ei.
65. Sellest on möödunud nädalaid, mil sa nägid viimati sularaha – ei.
66. Sa vaevalt mäletad, et on ka teisi viise maksmiseks peale pangakaardi ja ülekande – ei.
67. Kui sa lähed linna, kus on metroo, eelistad sa veeta terve päeva sellega sõites – ei.
68. Sa eeldad, et ka kõikides teistes riikides on internet laialdaselt kättesaadav – ei.
69. Nelja numbriga bussinumbrid on sinu jaoks liiga keerulised – ei.
70. Sa tunned, et Tartu Ülikool on viie parema, suurima ja vanima ülikooli hulgas üle kogu maailma ja kui sa oled selle lõpetanud, on kõik uksed sinu jaoks avatud – sellega on nii ja naa, aga miks mitte seda tunda? Nii et jah.
71. Ujumine 18-kraadises vees suvel on sinu jaoks täiesti normaalne – jah.
72. Kui suvi ükskord saabub, oled sa sellel päeval tööl – ei. Üleüldse on see loll nali, mida ma olen kuulnud ka iirlasi kasutavat, nii et pole mingiks kriteeriumiks.
73. Sa sured enne kui saad teada, kas keegi kunagi ostab vanalinnas neid must-valgeid kootuid kampsuneid – ei, miks ma peaksin üldse tahtma seda teada saada?
74. Sa oskad peast nimetada kõiki kuulsamaid artiste, kes on Eestis esinenud – ei.
75. Viru tänaval kõndides oskad sa nimetada kõiki kruiisilaevu, mis on sel päeval Tallinna sadamas – ei, sest see ei huvita mind absoluutselt (mis see nimekirjakoostaja peab eestlasi mingiteks napakateks või?)
76. Sa mäletad 1-kroonist paberraha ja 5-sendist münti – jah.
77. Sinu bioloogiline kell saab täpselt aru, kui 15 minutit parkimist kesklinnas on täis saanud – ei, sest mul pole autot (kui oleks, siis ilmselt küll, aga praegu on nii).
78. Sa oled käinud Olde Hansas – jah, korra, aga palju on neid eestlasi, kes seal iial käinud pole, nii et??
79. Kui linnas peab kuskile sõitma rohkem kui 10 minutit, siis oled sa tõsimeeli ärritunud, et see nii kaugel asub – ei.
80. Sa tead, kuidas õigesti hääldada: “Jüriöö ülestõus” – jällegi, loogiline.
81. 1. klassi õpilased mobiiltelefonidega ei üllata sind enam – jah.
82. Kõige keerulisemad ained, mida sa koolis õppisid, olid Eesti ajalugu, Eesti geograafia ja Eesti kirjandus. Ning loomulikult vene keel – ei.
83. Sa räägid uhkusega Eesti kõrgeimast mäest ning tead, kui kõrge see on – ei räägi, tean.
84. Ehitised, mis on kõrgemad kui 20-korrust, on vaatamisväärsused, mida sa näitad teistele külastajatelegi – ei.
85. Sa tunned 23. juunil vastupandamatut soovi juua õlut ja süüa šašlõkki – ei.
86. Kui sa kuuled “Kristina”, mõtled sa Šmigun-Vähi, mitte Aguilera – loogiline oleks, aga ei, ma mõtlen hoopis oma sõbrannale.
87. Igal aastal usud sa sügaval sisimas, et Eesti võidab taaskord Eurovisiooni – ei.
88. Kartul on sinu jaoks sama, mis riis jaapanlastele – jah.
89. Sa oled uhke, et Ernst Hemingway kirjutas, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase – ei, sest esiteks pole see päris täpne tsitaat ja teiseks polnud ta neist sugugi vaimustunud, nii et milleks?

Seis: jah – 39; ei – 48; jaei – 2. Olgu, arvestame viimased jahide poolele, tulemuseks on poluvernik. :P

Ah, ega ma ei tahtnudki sellega midagi põhjapanevat öelda. See on niikuinii mitte tõsiselt võtmiseks, ainult et mõni asi tundus liiga vägivaldselt üldistav ja mulle väga ei meeldi, kui üldistatakse, hoobilt ajab karvad turri ja vastu vaidlema. :P

Lugemiseni.

Pähh

Et mitte öelda shit und tatt. Väljas toimub mingi ilgus, mis isegi pimedas ja soojast toast vaadatuna toob vastikusvärinad ihule. Lisaks on täiskuuaeg, mis tähendab, et ma olen juba kaks ööd praktiliselt magamata. Mis omakorda on üsna kummaline, sest tavaliselt tabab siis, kui kuu ripub taevas nagu latern, mu Unne-Mattit küll mingi joomahullus ja tema poolt kohale toimetatud u-näod on lihtsalt lollakad või ülisürrid, aga sealjuures ma magan nagu kott ega liiguta oimugi. Ent tänaöine vabaõhukino oli selline, et ärgates pugesin Vanaoravale lähemale, sest ebamääraselt vastik tunne ei kadunud, see oleks otsekui kogu maja ära reostanud ja ma ei jäänud tükk aega magama. Asi oli ilmselt ka selles, et tolle u-näo toimumiskoht oli meie oma onnike. Päh.

Ülejäänud öö oli õnneks nägudeta, pime kut mutiauk, aga lühike ja vastu ärkamist oli mul juba üks silm kogu aeg poollahti, miska olemine pole just kiita. Ajasin end koos Vanaoravaga maast lahti, saatsin ta tööle, tegin enesele tavapärase pool liitert piimakohvi ja koen nüüd siin, suutmata mõelda kaugemale kui seda, et varsti tuleb ka Noororav koti küljest lahti kangutada, toitu täis toppida ja kooli saata.

Tuleb ajude värskenduseks enesele üks korralik peapesu korraldada. Siis vaatab, mis edasi.

Lugemiseni.

No vat, eksole

Põhjus, miks ma eriti sokke ega kindaid ei koo, on see, et kui tegu pole just ülijämedast lõngast kootud päternatega, millele kuigi palju aega ei kulu, ei viitsi ma kaht ühesugust asja kududa. Vähemalt ühtejutti mitte, ja mis kasu on sokist või kindast, mis ootab, millal mul jälle vaim peale tulema juhtub. Pealegi ei pruugi siis asjad ühesugused tulla, sest ma tihtipeale improviseerin töö käigus ja pärast ükski tont ka ei mäleta, mida ma kokku keerasin. :P

Ühesõnaga. Ma ei armasta eriti sokke ega kindaid kududa. Aga.

Vahel juhtub imesid. Seekord juhtus. Vähe sellest, et ma kudusin E-le paari randmesoojendajaid, ma kudusin paari ka Trianglile ja… veel ühe paari.

Vbla on asi selles, et need edenevad kiiresti, kahe päevaga on paar valmis, tõsise keskendumise korral piisaks ka päevast, aga see tähendaks siis, et süüa teeb ja nõusid peseb kennik muu inimene. :) Ja üleüldse. Käed kukuvad sellise pingutuse peale küljest ära. :P

Aga mida ma ikka jutustan, näitan pilti ka. Järjekordsed Beetonid:

beetonid02

Seekord on nii, et alumine sats on Aade lõnga üleminekuga sini-valge sinisemast osast ja pealmine sats Classical Yarni King Kid Silk mohäärist. Varreosa siis mõlemad koos, onju, mis teeb selle ka pehmemaks, koduvillane üksi oleks karedavõitu. Aga käes on täitsa mõnusad. Värviüleminek annab natukene näha ka, üks randmesoojendaja on teisest tsibarukese tumedam, aga ongi hea, käed ei lähe sassi. :P Satside servadesse tikkisin pisikesi seemnehelmeid (neli korda nelikümmend ehk sada kuuskümmend helmekest O.o jeebus). Vardad endiselt 2,5, vbla tunduvad liiga peened, aga tegelt oli mõnus kududa.

(Ja värv on pildidl liiga hele, tegelt on tumedamad.)

Nii et jälle natuke näputööd, aga praegu ongi selleks paras aeg. Sõrmed ka sügelevad endiselt, nii et peaks midagi uut ette võtma, aga nüüd ma küll usun, et Beetonitega tuleb eine kleine pause.

Lugemiseni.

Päris Beetonid

Minu katsetus pool-Beetonitega põhjustas selle, et pidin vardad taas kätte haarama ja päris-Beetonite kallale asuma, kuna tellija sooviks oli kaks satsi.

beetonid01

Et saaks elusamad randmesoojendajad, siis lisasin välimisele satsile omalt poolt natuke tagasihoidlikku blingi, mis fotol väga välja ei paista, aga tegelikkuses särab küll, sest seemnehelmestel on hõbetatud südamik. Muud andmed: lõng on Shachenmayri Regia, vardad 2,5. Valmisid kahe päevaga. Fotol pole värv päris õige, tegelikkuses on see ilus ja sügav, heledam kirsipunane.

Üheksa vardaga kudumine on muidugi omaette kogemus, aga tegelikult jumala lihtne. :)

Kassitants

Külm on. Nii külm, et ma lükkasin isegi linnamineku edasi, kuigi on pakilisi asjatoimetusi. Soojas toas tugitoolis lugemine veetleb kuidagi rohkem. Võiks ju arvata, et ka me kass, va soojalemb, peesitab parema meelega toas.

Kussa.

Nojah, enamjaolt on ta muidugi toas, sest  külm on. Sellest saab isegi tema aru – tavaliselt siis, kui ta viimase hinge piirile sattunud loodushädalise näuga vastu akent klohmib. Ainult et sellest arusaamisest jätkub umbes pooleks tunniks. Siis hakkab blondiin keksima ukse juurest akna juurde ja akna juurest ukse juurde, sest ta tahab välja ju ometi. Minu jutt sellest, et ei, viimase poole tunni sees ei ole väljas mitte suur suvi õide puhkenud, meie loomale ei päde. Meie loom vahib mulle otsa, näub haledalt ja kui ma temast – tema arvates – välja ei tee, siis nokib küünega ka. Sest loom tahab välja.

Okei, teen ukse lahti. Arvake ära, kas blondiin õue läheb? Oo ei. Istub trepil, tõstab käppi, kui hakkan ust kinni panema, siis lipsab tuppa.

Toas hakkab kaerajaan uuesti peale.

Tuust: Kuule, ma ikka kargan välja kaema.
Mina: Kui sul häda on, siis palun, kassialus on seal.
Tuust: Ma tahan õue.
Mina: Kui sa arvad, et vahepeal on lumi ära sulanud ja ilm soojaks läinud, siis sa eksid rängasti.
Tuust: Aga ma tahan õue.
Mina: (ei viitsi enam midagi öelda)
Tuust: (haledalt) Näu. Nääu. Mjääu! (nokib mind küünega)
Mina: (haaran kassi sülle ja läkitan ta üle ukse õue – ei, ei viska,  l ä k i t a n)

Viis, kõige rohkem kuus minutit, siis on võimalikud variandid: a) Noororava toast kostab aknakolks, siis käib tema toa uks ja sealt välja viskunud kass kleepub kuuma elektriradika küljele või b) minu raamatusse kadunud tähelepanu koondub tasapisi häälele, mida teeb vastu klaasi klohmiv kassikäpp, ja ma avan tagumise ukse, et loodusjõudude karmusest meeleheitele aetud loomake saaks tuppa viskuda, radika juurde tormata ja selle vastu liibuda.

Ma isegi ei tea enam, kumb on hullem, kas Marta kunagine roidamine ja kius, kui ta oma tahtmist ei saanud, või praeguse blondiini pidev näugumine ja suutmatus mõista, et  k ü l m  on ja normaalsed inimesed och loomad magavad ahju taga ega tralla ringi.

Loe siis niimoodi.

Esimene

Sellel aastal.

toosike

Selline 10cm diameetriga ja 8cm kõrgune toos, mille sisse saab peita vajalikke asju. Kahekordse keerunööriga ma siiski rahul ei ole, vbla muudan ära. Aga muidu pärit Just Nan‘i kollektsioonist Over The Top. Kuld, kard ja pärlid, lisaks kassikuldsel lumehelbel trooniv kuusk. Minu harakaveri sai jälle natuke jahutust. :)

Vaat süike värk siis seekord.

Soovitus iseendale

Ma olen kogu aeg rääkinud, et ma olen veider inimene. Igas mõttes. Ma eelistan olla kodus, ei armasta suuri rahvahulki ega lärmakaid koosviibimisi, vaid tahaksin enamjaolt rahu  ja vaikust ja seda, et mind rahule jäetaks. Pealegi olen oma vaadetelt lootusetult vanamoodne, isamaaline ja rahvuslik, mulle on pühad asjad, mis tänapäeval enam pühad ei ole või mille pühaks pidamise üle paremal juhul kehitatakse õlgu, halvemal juhul lihtsalt irvitatakse. Mul on oma veendumused ja arvamused, mis tänapäeval tuleks pigem endale hoida, sest nii leebed kui need ongi, on 1) leebed vaid minu enda arvates ja 2) panevad “parema osa” meie rahvast kohutavat häbi ja piinlikkust tundma. Mina ise olen muidugi siiski hämmingus, veidrik nagu ma olen, ega mõista kuiski, kuidas mu soov – et ühed inimesed hangiksid endale ajud, hakkaksid mõtlema ja saaksid lõpuks aru, et kõik inimesed on täpipealt ühesugused ja neid ei muuda halvemaks ei samasooline armastatu, teistsugune usk ega meist erinev nahavärv, ja et teised lõpetaksid ühe idiootidest äärmuse arvamuste laiendamise kogu rahvale, laseks oma koonu rohkem maapinnaga paralleelseks ega solvaks inimesi oma ebaõiglaste üldistamistega, olles ise seega (loomulikult ise seda tunnistamata) just nende teise äärmusesse kuuluvate jobude sünni ajendiks – ühesõnaga, et mis selles soovis siis tegelikult nii halba on? Ja miks on võõraviha õhutamine nii häbiväärne, aga omaviha õhutamine üllas ja õilis tegevus? (Küsimuse esimene pool on mulle selge, teine mitte.)

Pidage mind ülitundlikuks, kui tahate – ilmselt ma seda olengi – ja kogu seda juttu mõttetuks Weltschmerzi-jamaks, aga seda ma mõtlesin siin kohvitassi taga.

Ma loen horoskoope. Meelelahutusena, puhtalt, ilma neid enesele elujuhiseks võtmata. Loen ja unustan, sest olgem ausad, meelelahutus see ju vaid ongi. Kuid seekord leidsin ühest endalegi ootamatult vägagi pädeva soovituse: “Ära mine emotsioonide mänguga kaasa. Leia viis, kuidas sisemisi pingeid maandada. Astu eemale inimestest ja suhtlemisest ja vaata enda sisse.” See kõlas ootamatult hästi kokku millegi ebamäärasega minu sees, mis läbi selle sõnastuse sai: vähem Internetti ja effbukki, rohkem tegevusi, mis ka hingele midagi pakuvad, ja rohkem tegelemist iseendaga.

Hea soovitus. Võtan kuulda.

Lugemiseni.

Selle aasta kokkuvõtted

Käsitöö vallas suurt midagi ei ole, nii näpuotsaga ainult:

2015

Iga aasta alguses ma mõtlen, mida kõike teha, ja aasta lõpul pean jälle tõdema, et jah, läks nii nagu alati. :P

Mis puutub üldist kokkuvõtet, siis ausalt, ma ei tahaks sellele aastale eriti tagasi mõelda. Töine oli, see polnud paha, aga tervise poolest… Ma olen kodus istumisele juba alistunud, kuigi ei tohiks, aga no kui ei jaksa, siis ei jaksa.

Jätkuvalt olen tänulik mu ellu sattunud kirjule seltskonnale, et nad on mu ellu sattunud. Ilma oleks kole ja kurb. Aitäh teile, ilusat vana aasta lõppu ja

õnne uuel aastal

Teie oravamoor.