Kibuvitsaoks

Kui juba prokrastineerida, siis täiel rinnal.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean ma süüdistama kurja kurgutõbe, mis keset augustikuud oma hambad mulle kõrri lõi. Siruli see ei tõmmanud, aga olemise tegi sellevõrra kehvaks küll, et töötigu oli sunnitud mõneks ajaks jalad seinale tõstma. Ma lihtsalt ei ole võimeline koherentseid lauseid koostama, kui kuppel otsas kumiseb. Niisiis olin vait, võtsin ette “Laula mu laulu” esimese, seni nägemata hooaja ja hakkasin nõelaga surkima. Kangast. Tulemuseks sai selline asi:

kibuvitsaoks

Kangas on linane aida, lõngad peenvillased. Kogu komplekt ise on Riolise sarjast Сотвори Сама, number 809.

Edasi saab see tõenäoliselt padjaks, kuigi sellega kaasneb teatav risk äranühitud saada. Nii et ühesõnaga jah. Vaatab.

Aga praeguse seisuga ma juba koon. Teist päeva. Ikka nii: kui juba prokrastineerida, siis täiel rinnal.

Oeh

Ikka see vana teema, eksole.

Ei, ma hakkan neid kooslusi nüüd tõepoolest ametlikult üles kirjutama. Puhtast sportlikust huvist.

Ühesõnaga.

Santa Montefiore naistekas ja Olav Ehala lastelaulud?

Iisraeli ajalugu ja Andrea Bocelli? (Teda ei saa ma enam iial kuulata, ilma et mul Moshe Dayani nägu silme ees virvendama hakkaks.)

Titepabul, ma ütlen teile.

Nüüd siis on seis selline, et OSHO tõlkimine edeneb ükspäinis seitsmekümnendate diskomuusika saatel.

Jep.

Nii see on.

*lahkub puusi hööritades vasakule ära, ümisedes: “Heaven must be missin’ an angel…”*

“Sa pole enam ammu…

… oma blogisse kirjutanud,” tegi J mulle täna märkuse. “Täna on võidupüha, sa pead ikka kirjutama ja näitama, et sa oled patrioot.”

Tegelikult olen mitut puhku mõelnud, et peaksin kirjutama, aga ausalt, seda andmist, vaidlemist ja “kui sa poolt ei ole, siis oled nats, rassist ja üleüldse südametu ja halb inimene”-propagandat on niigi kõik kohad täis, nii et ma olen sellest paduväsinud ega viitsi tõestama hakata, et ma pole kaamel. Aga minu jaoks on vastuargumendid kaalukamad kui pooltargumendid. Ja ei, ma ei viitsi ka vaidlema ja enda seisukohta tõestama hakata. Lihtsalt ei viitsi. Nii et sellega läheb see teema siin bloogis lukku.

Ent mis puutub patriotismi, siis ma olen veider inimene. Selles mõttes, et viimasel ajal on mul tunne, et enam pole nagu kombeks oma rahvuse üle uhke olla. Igal pool prevaleerib pigem vingumine ja hala ja “mul on häbi olla eestlane!”. Minul pole. Loomulikult tunnen ma mõnikord häbi – mõne konkreetse molkuse pärast – aga mitte iial ei ole mulle pähe tulnud mõte, et mul on häbi eestlane olla. Ma olen uhke meie ajaloo, meie maa, meie inimeste ja meie lipu üle. Minu meelest pole terves maailmas ilusamat värvikombinatsiooni kui sini-must-valge. Kuhugi sõites võin ma lõputult vaadata akende tagant mööda liikuvat loodust ja maju ja see, mida ma hinges tunnen, on täpselt sama, mida ma tunnen oma mehe ja oma lapse vastu. Suurt, sügavat, haigettegevat, imelist armastust. Ma ei suudaks siit kuhugi minna, sest ma närtsiksin mujal. Täiesti tõsiselt.

Ma ei tea, on’s see nüüd just see teema, mida J tahtis lugeda, või on tegu lihtlabase sentimentalismiga, aga nii see on.

Head võidupüha, kulla rahvas, ja lugemiseni.

Mezzoga on alati…

… see jama, et just siis, kui paned raamatu käest ja otsustad midagi tegema hakata (pesu pesema, koristama, süüa tegema), lasevad nemad käiku alatud võtted ja hakkavad mängima midagi, mis sind tugitooli naelutab, sest sa ei saa teha muud kui kuulata.

Täna jälle.

Just siis, kui ma otsustasin, et tõusen nüüd ja hakkan tegutsema, rünnati mind alatult selja tagant ühe mu suurima lemmikuga:

Otse loomulikult ei saanud ma muud, kui silmad kinni panna, kuulata ja meenutada seda, kuidas ma peaaegu et paarkümmend aastat tagasi Norra-ekskursioonil Oslo kunstimuuseumi külastasin. Reisikaaslased kappasid mööda suurt maja laiali ja ringi, püüdes võimalikult palju ära näha. Mina ausalt öelda ei mäleta, kas ja mida ma veel vaatasin peale Munchi. Tunnistan ausalt, “Karje” mulle erilist muljet ei avaldanud, aga “Elutants”…

the-dance-of-life

Pilt pärit siit.

Ma istusin tookord selle ette asetatud pingile maha ega liikunud sealt vist oma pool tundi. Pärast seda toob Sibeliuse “Kurb valss” mulle alati silme ette just selle pildi. Ma ei tea, miks või milliste seoste ajel, aga nii on.

No ja kui see lugu läbi sai ning ma ennast liigutama hakkasin, et nüüd ikka tõusen ja… tuli järgmine:

Jälle lugu, mida muu toimetuse taustaks lihtsalt ei kuula. Ei ole võimalik, noh. Nootidega kaasa kulgemine võtab kogu su tähelepanu ja haarab su endasse. Või noh, tegelt juhtub see uitama minek mu’ga iga kord, kui mõnd oma lemmikut kuulen, aga mõnega on seda rohkem, mõnega vähem. “Vokaliisiga” on rohkem.

Aga nüüd ma tõepoolest lähen ja hakkan inimeseks. Ei, ma vahepeal olin ka juba, aga siis tekkis vajadus see kõik siia kirja panna. :) Panen nüüd punkti ja tegutsen edasi.

Lugemiseni.

Üks igiammune kirjutis

Tegelesin siin hiljaaegu kettaboksi puhastamisega igast pahnast, et oma arvutis leiduva kraami varukoopiale ruumi teha – läppar, sigudik, vajab ilmselt tõsisemat turgutust, sest ta lööb takka üles ja on muidu lontrus mis lontrus – ja selle kaevamise käigus leidsin nii mõndagi huvitavat, mille olemasolu oli mul juba ammu ununenud. Nende seas oli ka üks igiammune kirjatükk, mis tegelikult sündis algselt hoopis inglise keeles – kursustel anti ülesanne kirjutada kaasaegne muinasjutt. Aasta oli siis 1992. Või 3. Kunagi kümmekond või veidi vähem aastat hiljem olin selle eestikeelsena ja pisut kohendatult arvutisse löönud. Tegemist on sellise lihtsa lookesega, ei mingit sügavat filosoofiat, aga see tundus mulle ootamatult… loetav. Päris imesta kohe.

Niisiis.

Oli kaunis varakevadine päev. Õhk oli alles külm, kuid kandis endas juba paljutõotavaid lõhnu. Päike imetles end kõrge ärihoone akendest, murdis kiiri vastu jäist klaasi ja poetas killud inimestele silmadesse.

Mainitud ärihoone uksest väljus noorsand. Noorsand nagu noorsand ikka, milliseid tänavatel kümneid, isegi sadu võib kohata. Teksad, T-särk, nahkjopp ja jooksukingad, tume juuksetukk turris. Mobiil ja autovõtmed.

Olgu siinkohal öeldud, et nimetatud noorsand reageeris nimele Võluv Prints (sõpradele lihtsalt Prinz) ja töötas sellesama ärihoone kahekümne viiendal korrusel asuvas kuningriigis troonipärijana.

Prinz peatus hetkeks, tõmbas sügavalt hinge, kratsis kukalt ja seadis seejärel sammud parklas seisva elektrisinise madala sportauto suunas. Ta avas autoukse, kuid kohe sisse ei istunud. Ringi vaadanud, tabas ta pilk teisel pool tänavanurgal sasitud ja väsinud moega Suurt Kurja Hunti vana lapsevankrit lükkamas. Vaene Hundu, mõtles Prinz. Viisteist kutsikat ja valvas naine. Ei mingit Punamütsikeste tagaajamist enam. Ta oli kuulnud räägitavat, et emand Hunt lisaks tainarullile veel nii mõnegi köögiriistaga üpris valusalt ümber mõistis käia.

Prinz ohkas taas sügavalt ja istus autosse. Oli ju temalgi sarnane tee kohe rataste all. Nimelt oli tema isa, auväärt kuningas, otsustanud, et pojal oleks aeg naine võtta. Poeg ise ei mõistnud säherduse kiirustamise põhjust – mõni aasta pealt kahekümne, nagu ta oli. Aga kuninga sõna on seaduseks. Liiatigi olid vanemad talle juba sündsa tütarlapsegi valmis vaadanud, lausa pesueht printsessi. Temal jäi üle vaid niiöelda leping kinnitada.

Loomulikult kaasnes selle kõigega ka mitu probleemi. Üks neist oli võtnud tulevase äiapapa kuju. Asi sai alguse sellest, et kaks tüüpi kunagi aastate eest temale nähtamatu kanga müüsid. Kuningale oli alastiolek sedavõrd meeldima hakanud, et ta end enam riidesse ei pannudki, vaid suisa ihualasti mööda villat ringi silkas. Nüüdseks troonis tema auväärt korpulentne vats Nudistide klubi auesimehe toolil.

Nojah, äiapapa võis ju külaliste vastuvõtmise ajaks kuhugi kinni panna. Aga teine, veelgi suurem probleem oli printsess ise. Ja selle põhjustajaks olid Prinzi enda vanemad. Nimelt oli tema ema, kuninganna, tulevase mini puhul kasutanud vana head siniverelisuse määramise abivahendit – hernetera madratsikuhja all. Printsess viskles terve öö ja oli hommikuks üsna siniseplekiline, kuid ei kurtnud hoopiski mitte – ei, tema palus hoopis, et terve kott herneid voodisse tühjendataks, ja magas siis nädalapäevad hernestel, ilma linagi katteks võtmata. Aga päris pööraseks kiskus asi siis, kui tema aias siili silmas. Prinz oli sunnitud kolmatki korda sügavasti ohkama. Mismoodi küll pidi tema pärijale aluse panema, kui tema hullumeelsuseni joogavaimustuses naine naelmadratsil magas?

Niimoodi kurbi mõtteid mõlgutades oli Prinz eneselegi märkamatult oma tulevase naise kodu juurde jõudnud. Ta märkas, et selle ette oli pargitud teinegi auto – süsimust läikiv Bentley. Järelikult polnud ta ainus külaline.

Prinz lukustas autouksed ning sammus trepist üles. Ta andis kella ja veidi aja pärast uks avaneski. Prinz leidis end vaatamas kõige rohelisemasse silmapaari, mida ta oma elus kohanud oli. Tema ees seisval uduõrnal neidisel oli lisaks hõbedaselt kahvatu jume ja põlvini ulatuvad leherohelised juuksed.

Prinz seisis ja vaatas, suu ammuli, suutmata silpigi kuuldavale tuua. Neidis vaatas vastu. Viie minuti pärast ta naeratas ja küsis kähedalt: “Jah?”

Prinz klõpsatas hambad kokku, et need siis uuesti laiali kangutada ja teatada: “Võluv Prints.”

Neidis noogutas. “Teid oodatakse. Tulge, ma juhatan teid kohale.” Ta astus ukse eest kõrvale ja noorsand sisenes majja.

Nad kõndisid mööda pikka hämarat koridori taamal asuvate uste suunas. Prinz silmitses eeskõndija rohelisi juukseid ega suutnud end viimaks tagasi hoida. “Vabandust, üllas neitsi, aga kes te olete?”

Rohejuukse silmad sähvatasid tema poole rohelist valgust. “Kuidas kes. Murueide tütar loomulikult. Kas teie siis ei tea?” kähistas ta.

“Miks ma Murueide tütreid ei tea,” pomises Prinz. Asi oli lihtsalt selles, et ta polnud osanud oodata, et nad sihukesed kaugete aegade hipi ja Sex Pistolsi fänni ristsugutised võiksid olla. Aga muidu oli neidis igati kasina olemisega ja silmale kaunis vaadata.

Nad jõudsid koridori lõppu. Neidis lõi kahe poolega uksed ilma tseremoonitsemata valla ning teatas kähinal: “Võluv Prints.”

Prinzi silmile avanes suur saalitaoline ruum, mille ainsaks mööbliesemeks oli akna all seisev hiiglaslik mahagonipuust kirjutuslaud. Selle taga troonis vana kuningas, tema tulevane äiapapa, kroon viltu peas, ainsaks riideesemeks seljas sinine ordenilint, ja kõhvitses habet. Laua nurgal oli istet võtnud kena tütarlaps, blondid kiharad päikesepaistes sädelemas, ja näris nätsu. Igati sire ja tore, trimmis ja traksis, just selline, kes iga päev enne hommikusööki viis kilomeetrit maha sörgib. Seljas mikromini ja nabapluus, nägu tõsine peas.

Peale nende kahe silmas Prinz toas veel üht meest – tolle eri värvi silmade ja hoolikalt pöetud parra järgi tundis noorsand tema otsemaid ära. Vaata aga, mõtles ta. Pole midagi öelda – ta näeb hea välja. Tea, kas sai lõpuks oma rahapaja kätte? Vastasel korral ta küll endale Armani ülikonda ei saaks lubada.

Printsess lauanurgal hakkas nihelema ja vana kuningas köhatas. Kui ta rääkima hakkas, krigises ta hääl just nagu roostes kaevuvõll.

“Nii-nii, noormees. Algatuseks öelge kohe, kui suur on teie sissetulek?” nõudis ta.

“M-minu sissetulek?” ei saanud Prinz esimese hooga arugi, mida temalt küsiti. Printsessi põlgliku turtsatuse peale riisus ta oma meelemõistuse taas kokku ja kokutas: “K-kui maksud m-maha arvestada, siis ikka oma kuusteist tuleb ära.”

“Kuusteist tuhat?” Printsessi naer kilises läbi tühja saali. “Issand küll! See otsustab asja. Te võite mu käe saada, kulla Vanapagan.”

“M-mida?” kokutas Prinz. “T-te ei mõtle ju ometi…”

“Mu kallis mees,” katkestas printsess teda kõrgilt. “Kui mul on valida kuueteistkümne ja saja kuuekümne tuhande vahel, millele lisanduvad veel kolm autot, eralennuk, jaht ja villa siin ning teine Nizzas, siis otse loomulikult ei teki mingit küsimustki.”

Nojah. Mida lõpetuseks öelda? Muidugi astus Prinz, kõrvad lontis, uksest välja. Aga pole halba ilma heata. Mul on rõõm teile teatada, et peagi tutvustas ta vanematele oma tulevast naist. Vanemaid ehmatas küll esialgu tolle roheline juuksevärv, kuid nad harjusid sellega peagi. Nagu ka sellega, et nende poeg koos oma naisega öösiti metsades ja jõgede-järvede kallastel tantsimas hakkas käima, mistõttu vahel nende kähinast võimatu aru oli saada. Aga ka selle vastu leiti rohtu – kuningamamma hoidis kogu aeg paja tulel ja tee valmis. Mustsõstra-vaarikamoosi oli ka volilt võtta.

Nii et kui nad surnud pole, siis elavad nad veel tänase päevani õnnelikult edasi. Nende lapsed peavad neid pisut napakaks, kuid armastavad sellegipoolest väga. Ja see ongi tore.

Vaat selline naiivne lookene. :)

Sõit

Ma olen sellest vast juba rääkinud, et mulle meeldib autoga sõita. Kõige rohkem nii, et ma istun juhi kõrval. Sealjuures polegi eriti oluline, kuhu, oluline on teel olla. Sirutada jalad välja, toetada pea seljatoele ja vaadata aknast välja. Avarad põllud ja nende keskel üksikud vanad majad – eriti meeldivad mulle sirelitesse uppuvad vanad talukohad, üleüldse sirelid on ilusad, sirelite aeg on aasta kauneim aeg. Pilved nende avarate põldude kohal on samuti mõnusad vaadata, neid on igasuguse kujuga.

Veel meeldib mulle lobiseda – eriti lobiseda siis, kui roolis on kT. Siis meil kerkivad üles igast teemad ja on lausa juba omad tobedad kombedki – nt peateele keerates öelda (tavaliselt mina, vahel ka J) Megro Pastard-Vitjuhhino kombel “Peatee, peatee.” Ja muidugi Urvega vaielda. Urve on muidu tore ja tubli naisterahvas, aga paras paniköör on ta ka ja kukub kohemaid kisama, kui me ei tee nii, nagu tema tahab.

Täna käisin kT-ga kaasas, Lihula laadal. Mina olingi põhiliselt “Rahwalehe” tasuta kaasaanne, heegeldasin ja lugesin autos, sellal kui kT külma tuult trotsides istikuid müüs. :P Jube unekas oli ka kallal, kella kuuest sai ju juba tõustud. Soojas autos vajus silm vahepeal päris kinni, aga siis ma muidugi avastasin, et sellel laadal oli lausa kohvik olemas, kust sai lattet! Ma olin hommikul kiiruga ühe kulkukesetäie piimakohvi hinge alla tõmmanud ja sellest oli ometi vähe ju. Üleüldse on üks pisine hädine kruusike kohvi inimese üle irvitamine, leian ma. Sestap oli tassike lattet igati õigustatud. (Ja kui ma siin seda kirjutan, mõtlen ma samal ajal, kui pikaks võib inimene ühe õigupoolest mitte millestki rääkiva lõigu venitada. Päris pikaks, nagu nähtub juuresolevalt skeemilt. :P ).

Niisiis veetsin hommikupooliku õieti mitte midagi tehes ja seepärast on igati mõistetav, et tagasiteel mu rinnus soov enesest rahvaluulessegi jälg jätta küdema hakkas. Õieti toimus see küll üsna spontaanselt, pärast seda, kui ma avastasin, et minu peopesal puhkav Urve räägib päris vaiksel ja arusaamatul moel. Sellest sündiski järgnev surematu kunstiteos:

Urvekene, undrukune,
sõsarake särasilma,
kuldasuuda kõneleja,
mahehäälne neitsikene
tahtis teha tubli tööda,
lausuda laiu sõnuda,
et ei kaarik ära eksiks
ega satuks Sirtsu sohu,
vaid ju püsiks kindlal rajal,
koduteella kulda’asel,
kuid ei sõnu kostma saanud,
häälta ei löönd kajamaie –
käsi kattis Urve suuda,
kämmal neitsi leivamulku.

Rohkemaks polnud siinkirjutaja lihtsalt suuteline, sest tubli eesti tõugu õunik Pegasus ei viitsind enam lennata ja pealegi oli vaja tegeleda maisemate asjadega – pidada aru selle üle, kas poodi oleks vaja minna, või elab üle ja pääseb ilma Keila vahel tiirutamata otse koju, ja niheleda, sest kõht hakkas tühjaks minema. Nii et sinnapaika see luulelend seekord jäi.

Aga päev oli lahe.

Teilegi.

Lugemiseni.

Me oleme…

… J-ga juba teist päeva maal. Eile oli korraline käik Tartusse ja siis ma mõtlesin, et mida imet me ööseks linna jääme, et siis hommikul siia tulla, tuleme parem kohe. Nii oligi, meesÄ viskas meid maale ära ja siin me nüüd oleme.

Siin niimoodi kahekesi kulgeda on ikka jumalast zen. Öösel ärkasin korraks üles, sest olin õhtul magama jäänud, Kindle kaenlas ja laelamp põlemas – kodus on hea, sirutan käe ja tuli on läinud, aga siin peab end voodist välja ajama, ma siis mõtlesin, et panen  korraks silmad kinni ja siis kustutan tule ka ära. No kustutasingi, umbes kella kolme paiku, kui väljas oli juba valge. Aga see ärkamine – meil kodus on ikka mingid hääled, kas autod sõidavad või koerad hauguvad, aga siin on vaikus niisugune, et lausa kuuled seda – kõrvades hakkab umisema. Nüüd päeval on sama asi, ainult linnulaul lisaks ja aeg-ajalt mõni sumisev tegelinski.

Ühesõnaga, me oleme siin J-ga tiksunud kumbki omas rütmis. Siin kulgeb aeg teisiti, kõigega on justkui rohkem aega, mingit peab-peab-peab-peab-peab’i ei kõmise kuklaaugus. Hommikul ärkad, kuulad vaikust, siis ajad end üles, kodistad kööki, kui vaja, teed tule pliidi alla, kui pole vaja, siis ei tee ka, mõõdad kohvi perkolaatorkannu, paned selle tööle, siis otsid noad, taldriku, võileivavahendid, istud maha, kann luriseb, paned raadio vaikselt mängima ja hakkad võileibu tegema. J uitab unise näoga oma toast välja, ajate juttu maast ja ilmast ja sellest, kas vorstileivale kurki ka panna või mitte – J miskipärast seda kombinatsiooni ei armasta – ja siis saab kohv valmis. Pärast söömist loputad nõud, kallad endale teise kruusitäie kohvi ja istud sellega mõnusalt tugitooli. Aeg kulgeb omasoodu.

Mingil hetkel ajab J muruniitja välja, sina paned arvutis taustaks filmi mängima ja hakkad elamist talvisest tolmust puhtaks kloppima. Film saab läbi, sinul on köök, poisi tuba ja elutuba korras, ainult tolmuimejaga on vaja veel tegutseda. Aevastama ajab see tolmutamine muidugi ka. Vahepeal joob J kohvi, on natuke aega arvutis ja kaob siis taas peagi tärkava heinamaa mõõtu kiskuma kippuva muruga võitlema.

Ja ongi käes aeg lõunat teha. Pärast ootab ees… oh kui palju. Sa võid lugeda. Sa võid algust teha uue õlasalliga. Sa võid netis surfata, nii palju kui netipulk seda võimaldab. Sa võid… üldse mitte midagi teha, istuda tugitoolis ja vaadata aknast, kuidas valgus muutub. Imetleda kümneid rohelise varjundeid, mis praegu looduses valitsevad. Lasta avatud aknast sisse puhuval mahedal tuulekesel üle varvaste libiseda ja kuulata linnulaulu. Sulada vaiksesse kulgemisse.

See on nii hea.

Kui inimene hommikul…

… kauem magada tahab, siis peaks ta magadiskambri akna ette korralikud kardinad riputama, mitte ainult vuaali, nagu meil. Ma olen juba mitu hommikut varakult üleval lihtsalt selle pärast, et kole valge on. Kuigi samas ega ma ei kurda ka – eriti -, sest igas inimeses on paradokse ja üks minu omadest on see, et ma armastan hommikuti kaua magada, kuid mulle kohutavalt meeldivad varahommikud. Asju ajada meeldib mulle samuti hommikuti, pärast kella kahtteist juba ei tahaks enam midagi teha, sest linnas on igal pool kole palju inimesi ja pealegi on ju varsti õhtu käes, mida sa ikka enam pingutad.

Eile hommikul nt sain vajalise käigu poodi tehtud ja olin kodus tagasi enne veel, kui päev õieti alatagi oli jõudnud. Üleüldse kulges kogu päev mingi eriti karmi reipusehoo rütmis, nii et ma olin algul iseeneselegi vastumeelt. Närvidele käib ju, kui kennik juba varahommikul rõõmus ja rõõsa on, siis tahaks tad sussiga visata või midagi. Kass ka trampis ringi nagu optimistlik elevant – kevad südames vist. Aga noh, igast vajalised asjatoimetused said samuti varakult tehtud ja ülejäänud päeva ma pmtslt ludrutasin maha, lugesin ja kasvatasin järeltulevat põlve. :P

No ja täna hommikul sama jama. Esiti hakkas päike akna metalliribalt vastu peegeldudes mulle silma paistma ja siis lammutas kaslane magadiskambri ukse taga. Ega’s midagi, pool kaheksa maast lahti (see oli isegi tund aega hiljem kui eile), lipp välja, ring aias. Kuigi sel aastal meil veel suurt midagi peale jänesekapsa leida pole, siis nurmenukki ikka juba leidsin. Peenral on ka esimesed tulbid ja nartsissid õied avanud, aga kobarhüatsinte sel aastal õieti polegi, ma ei tea, mis neist on saanud, tavaliselt on neid pool peenart täis.

Ja siis ma lihtsalt istusin. Aias. Tõstsin jalad pingile ja vahtisin taevasse. Õhk lõhnas imeliselt värskelt, hommikupäike oli ootamatult soe, linnukesed vidistasid ja Tuust kolistas plekist aknalaual. Täieline idüll, ühesõnaga. Oleksin seal tahtnud kauemgi istuda, tuua kulkutäie piimakohvi ja rahu nautida, aga tort vajas tegemist. Või mis vajas, selle tegemine käib kiiresti ja on täielik nauding ning tulemus imehea.

Nüüd on pidulik osa läbi, väikene istung suvikõrvitsapiruka ja Orava-perekonna traditsioonilise küpsisetordi seltsis peetud, E-gi kodumaile lahkunud ja mina passin siin arvutis, jututan niisama ja mõtlen, et viskaks õige koos raamatuga külili. Uni hakkab kallale tikkuma. :P

Ühesõnaga, ilust emadepäeva, kõik see rahvas. Lilli ja rõõmu ja torti!

Lugemiseni.